Võimalus väärikaks vananemiseks: seenioride üürikorteritest koosnev sotsiaalkeskus Väike-Õismäel
Juhendajad: Tõnu Laigu, Karin Paulus
Vanadekodude temaatikat uurides jääb mulle selgusetuks, miks asjad ei muutu: kuigi on tehtud palju korralikke ja põhjalikke uuringud ja küsitlusi ning kogutud andmeid analüüsitud, pole olukord selles sfääris ega teenuste kvaliteet paranenud. Eakal inimesel pole elukohtade suhtes piisavalt valikuvõimalusi.
Elamispinnad eakatele on asjakohane teema. See on sama aktuaalne, nagu elamispinnad suurtele peredele või vähekindlustatud isikutele. Elamispindade puudulikkus, eakate majutusasutuste nappus ja nõudmistele mittevastavus peegeldavad minevikupärandit ja osutavad valusatele kohtadele meie ühiskonnas: vähene põlvkondade vaheline suhtlemine; eluruumide vajaduse alahindamine; tingimused, mis soosivad vaimselt või füüsiliselt nõrkade ühiskonnaliikmete vähest aktiivsust. Integratsioonile läheneda saab alles siis, kui kõik ühiskonna liikmed, vanad ja noored, puudega inimesed ja terved, saavad stardiks võrdsed positsioonid, sarnased elamistingimused ja võimaluse olla vaba oma tahtmistes ja liikumisvabaduses.
Magistritöö esimese osa eesmärk oli välja selgitada, mida tähendab praegune demograafiline seis Euroopas ja Eestis eakate majutusasutuste seisukohast ning millised programmid seoses selle küsimusega eksisteerivad. Uurisin, kui paljusid inimesi need küsimused puudutavad ning millised uuringud on seni selles valdkonnas läbi viidud. Proovisin mõista, kuidas suhtub ühiskond vananemise küsimusse ning seadsin esiplaanile eakate inimeste põhilised vajadused eluruumide osas.
Positiivsed näited välismaalt tõid esile, et Tallinnas puudub eakate inimeste eluruumide osas valikuvõimalus. Süsteem, milles endaga hakkama saada sooviv pensionär peab müüma oma vara ning siis kolima vanadekodusse, on vale ja häiriv. Selline süsteem ja vanadekodude asukohad panevad eakad inimesed isolatsiooni tingimustesse. Eakad on ühiskonnast hüljatud ja eraldatud, see ei vasta Euroopa Liidus soositud aktiivse vananemise printsiibile. Seoses praeguse olukorraga tekkis küsimus, kuidas oleks võimalik säilitada aktiivne (või soovitud) elustiil vanemas eas.
Sisearhitektina näen probleemi lahendust kvaliteetses ja taskukohases elupaigas, mis peab võimalusel olemas olema igasugustes piirkondades, on see siis linn, elurajoon, väikelinn või küla. Magistritöö teine osa pakubki üht võimalust, kuidas saaks korraldada Tallinna elurajooni sees säästliku ja kvaliteetse elamise ning sotsiaalse aktiivsuse kõikidele ühiskonna liikmetele, mitte ainult eakatele. Selleks lõin sotsiaalse keskuse Väike-Õismäe siseringi rohelises pargialas. Eakas inimene saaks seal üürile võtta endale sobiva elamispinna, mis vastab ka võimalikele eritingimustele ja mida saab vajadusel kohandada ning luua endale sobiva elukeskkonna üürikorteris suurema keskuse sees. Selles elades saab ka eakas inimene olla aktiivne ja samas panustada ühiskonda. Selline keskus pakub turvatunnet ja suhtlemisvõimalust.
Sotsiaalse ebavõrdsuse vältimisel on elamispind üks teguritest. Oluline on ka selle elamispinna kohandamisvõime vastavalt individuaalsetele vajadustele. Väga tähtis on elamise asukoht, selle ümbrus – elukeskkond. Eluruumides tuleb pöörata tähelepanu vannitubade ja köökide tehnilisele varustusele – need on ruumid, mille kasutamine ilma kellegi teise abi tarvitamata annab võimaluse olla iseseisev.
Oluline oleks riigi osalus eakate eluruumidega varustamise protsessis. Kardetavasti läheb palju aega, enne kui ilma riigi osaluseta hakkab mõni arendaja pakkuma siinkirjeldatu sarnaseid elamispindu või rajama sellist sotsiaalset keskust.
Usun, et minu magistritöö tõi esile olulisi probleeme, mis on seotud eakatele inimestele eluruumide pakkumisega ning kirjeldas praegust seisu Eestis ja välismaist kogemust. Põhjalikumalt tegeles töö ühe võimaliku tulevikuprojektiga Väike-Õismäel, mille põhimõtted sobiksid sama hästi ka paljudesse teistesse elurajoonidesse Eestis.
Tagasiside:
Tõnu Laigu (arhitekt)
Pille Lausmäe (sisearhitekt)
Karin Paulus (kunstiteadlane)
OPPORTUNITY FOR AGING WITH DIGNITY COMMUNITY CENTRE IN VÄIKE-ÕISMÄE COMPRISING RENTAL HOUSES FOR SENIORS
Summary
This master thesis offers a possible solution to the increasing demand for up to date senior housing facilities and discusses the qualities for senior living: location, access, design etc. The lack and ineffectiveness of housing programs for seniors demonstrate the deficiency of our present society: scarce communication between generations, the underestimated need for living space, difficulties to maintain active life in case of mental or physical disablement. Widespread opinion is, that a person is either healthy or heavily disabled, the real variety of different options is very wide in every society. The general idea about suitable senior home design among clients, builders, but also architects and designers doesn’t always meet the needs of aging population.
The first part of the thesis describes the present situation – it points out the demographic situation in Estonia, introduces the surveys about needs in senior housing. It also shows the imperfections senior houses in Estonia have – the lack of supporting infrastructure, the distant location, the model of financing, where an elderly person is forced to sell his/her property to afford the place in assisted living facility.
The ideal of senior housing should be an affordable and good quality living space in good environment with developed infrastructure. The customization of living space according to every senior’s personal needs is very important. I also would like to emphasize the quality of life for elderly in close to home and cosy environment. I wish that every elderly person would maintain activeness and the meaning of life and feel needed in the society.
In the second part of MA thesis I offer the model, what could be called housing in the city – easy to access for friends and relatives, also near to infrastructure and services: shops, transport, healthcare, entertainment. As a designer, I want to point out that it’s possible for an elderly person to maintain the lifestyle he/she is used to. The area of living determines the availability of services (shopping, education, healthcare, hobbys), but also the community, which member the elderly person is.
In my MA project I present an imaginary assisted living facility for seniors. It’s situated in residential district Väike-Õismäe – the area with good transportation access but also with beautiful nature. The house is not anyhow separated from rest of the district, good integration with surroundings makes it a social centre for different activities. The hotel-type apartments are accustomed for elderly or disabled people. For example, there is enough room to move around in a wheelchair, every apartment has an easy-to-access balcony or terrace, doorways are wide, handrails are brightly coloured etc. With this part of my work I want to show how such environment helps seniors to stay socially active.
This MA thesis helps to point out problems related to elderly housing, but also guides to solutions and offers ideas and principles for elderly housing projects in future.