Võimalus väärikalt vananeda.
Magistritöö retsensioon, retsensent sisearhitekt Pille Lausmäe.
Soovime või mitte, kuid aeg, kus me enam ei jaksa või ei suuda, läheneb vääramatu kiirusega. See on kategooria mida tunded pelgavad ja mõistus väldib.
Ilmselt ei ole haruldased hetked, kus 50seks saavad sõpruskonnad on leidnud end arutamast kuidas oleks viimane aeg hankida sobiv kinnisvara, see korda teha ja seal siis kõik koos mõnusalt sõprade seltsis vananeda. Ning teha seda väärikalt, olemata kellelegi koormaks ja samas säilitades huvi enda ümber toimuva vastu. Kõigi salajane unistus on vanaduspäevadel olla aktiivne, säilitades oma sõprussidemed, suhted lähedastega ja võimalused jätkata tegelemist endale oluliste hobide ja harrastustega.
Paraku on reaalsus hoopis teise näoga. Ja sisimas teame me seda kõik…
Magistrand on võtnud julguse seda hella teemat puudutada. Ning ta on suutnud seda teha südamega ja väga põhjalikult. Süvenetud on nii Eestis valitsevasse olukorda, otsitud analooge välismaiste näidete põhjal kui ka püütud endale selgeks teha need suunad ja võimalused, mis oleksid reaalselt teostatavad tänapäevases Eestis ja konkreetsemalt Tallinnas. Pean sellist põhjalikkust ja lähenemist on selle magistritöö tugevaks küljeks ja kogu ülejäänud töö aluseks. Sellest lähtuvalt ning arvestades magistrandi persooni, olen kujundanud ka oma seisukoha käesoleva lõputöö suhtes.
Magistritöö on esitatud nii teoreetilise osana kui ka projekti mahus planshettidel.
Teoreetiline osa on teostatud professionaalselt, on väga selge ülesehitusega ja vastab täies mahus magistritööle esitatud nõuetele. Projekti osas on magistrand teostanud arhitektuurse lahenduse seeniorite üürikorteritele sotsiaalkeskuse näol. Väga positiivselt mõjub läbimõeldus nii hoone asukoha põhjenduse kui ka planeeringu printsiipide osas, kuhu magistrand oma lõpptulemusega on jõudnud.
Asukohaks on valitud Väike-Õismäe keskus, mis on osutunud äärmiselt sümpaatseks leiuks. Kõik justkui toimib ja loksub paika: endine – uus elukoht, lasteaed ja kool lähedal, kauplused ja arstiabi läheduses jne. Need tülik jäänud vanad ja väetid ei ole „metsa ära viidud“, vaid neisse suhtutakse väärikalt ja lugupidavalt, leides neile endiselt koht ja võimalus olla laste ja lastelaste, naabrite ning tuttavate lähedal.
Hoone planeeringu aluseks on nn. hotelli tüüpi korterelamu. Selline printsiib tekitab paratamatult teatavat monotoonsust planeeringus, kuid teisalt on selline lähenemine igati põhjendatud hoolduse (puhastusteenuse maksumus, kiirus ja käepärasus), turvalisuse (vanemaid inimesi on lihtne jälgida) ja eeskätt ehitusmaksumuse küsimustega. Küsimus siiski jääb: kas oleks olnud mõeldav otsida alternatiivset planeeringuvarianti või on see parim lahendus, mis võtab arvesse ümbritsevat planeeringut ja läheduses olevate hoonete mahtusid.
Hästi mõjub siseaia maht, mis on hoones liikudes vaadeldav, samuti avanevad sinna kohvik, lastehoid ja raamatukogu. Läbimõeldud ja igati logistiliselt toimivad kogu hoone lahenduses on kõik teenused: juuksur, arstiabi, raamatukogu, laste mängunurk ja kohvik. Head leiud on istumisnurkadega talveaed ja õppeköök, mis kindlasti lisab hoonele ja selle elanikele uusi suhtlemis- ja tegutsemisvõimalusi ning kodusust. Koridorides oleks ehk oodanud mõnigast liigendatust kasvõi juba tingituna vajadusest jalgu puhata, mis võib olla vanematel inimestel suhteliselt elementaarne.
Magistritöö põhirõhk on langenud arhitektuursele lahendusele, hoone planeeringule. Tubade puhul on välja pakutud erinevaid variante mis kõik toimivad. Vanemate ja puudega inimeste vajadusi ja ergonoomikat on igati arvestatud. Lisaks planeeringule on välja pakutud viimistlusmaterjalide ja mööbli valik, mis on lihtne ja neutraalne ja põhjendatult isikupäratu. Sisseehitatud mööbli (seinakapid, kööginurk) vajadus on kindlasti olemas, omaette küsimus on kas on üldse vajadust selliste korterite möbleerimiseks muu mööbliga. Paljuski soovivad eakad, et neid ümbritseksid omad, eelmisest elukohast kaasa võetud esemed, mis loovad turvalisuse ja kodutunde.
Tööd analüüsides ja püüdes anda omapooolset hinnangut, tunnen teatavat kahestumist: ühelt poolt kuulun põlvkonda, kes just nüüd peab hoolt kandma oma vanematest ja puutub väga teravalt kokku Eestis valitseva abitu ja endiselt absurdse olukorraga. Olen täiesti veendunud, et sellise asutuse ja just sellise planeeringu ja lähenemisega hoone üle oleksid paljud väga õnnelikud ja oma vanemaid julgeksid nad sinna viia kindlasti. Teisalt esindan ma oma elukutset ja sisearhitektina oleksin oodanud nii planeeringu kui ka siselahenduste osas rohkem soojust ning intiimsust ning pühendumist sisearhitektuursetele väljakutsetele.
Soovitan magistrandi lõputöö hindeks B, väga hea.