Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri osakond
Tõnu Laigu / 30.05.2016
Juhendaja arvamus
Elina Steinpilmi magistritöö teemal „Võimalus väärikaks vananemiseks: seenioride üürikorteritest koosnev sotsiaalkeskus Väike-Õismäel“ kohta.
Elina Steinpilmi magistritöö käsitleb vanadekodu ning eakate inimeste elukvaliteedi parandamist elukeskkonna, infrastruktuuri, sotsiaalteenuste ja sotsiaalvõrgustiku loomise kaudu. Valitud teema on ajakohane, kuna demograafilised uuringud viitavad rahavastiku vananemisele Eestis. Julge samm on valida magistritöö teemaks sotsiaalselt uudse ja olulise, lähiajal ilmseks probleemiks kujuneva eakate inimeste ühiskonnas hakkamasaamise analüüs ja otsida sellele uusi lahendusi sisearhitektuuri, arhitektuuri ja linnaehituse kaudu. Enne kui jõuda konkreetse lahenduse juurde, tegi Elina põhjaliku uurimistöö, mis viis äratundmiseni, et vanuritele, kes on veel teotahtelised ja teovõimelised, tuleb pakkuda elamiseks kaasavat uue tüpoloogiaga elukeskkonda, tõstes nii eakate inimeste elamise kvaliteeti ja ühiskonnale vajalikkust.
Töö sisuks on luua uue tüpoloogiaga maja, mis tegelikult on oma tähenduselt enam kui maja, pigem linnak või koht kõikidele vanuritele Väike-Õismäe südames, võimaldades neil siin kasutada tugiteenuseid ning teha jõukohast tööd. Elamiseks on kavandatud rendikorterid koos sotsiaalvõrgustikuga ning vajalikud ruumid tugiteenustele ja töökohtadele, näiteks lastehoid, kus lapsi hoiavad eakad elanikud. Veel hiljuti oli üldlevinud arusaam, et vanuritel on parem elada looduskeskkonnas, muust elust eemal. Kuid Elina tõestab vastupidist, et eakate inimeste paiknemine just linnakeskkonnas annab rohkem võimalusi nende kaasamiseks aktiivsele tegevusele ja lihtsustab laste ja vanurite omavahelist suhtlemist. Samuti on kergem leida vanuritele tööd ning hooldajaskonda.
Magistritöö ajendiks sai tühjaks jäänud koolimaja Õismäel, millest magistrandi arvates pidi saama rekonstrueerimise teel eakate inimeste keskus – vanadekodu olemasoleva elupiirkonna südames. Kuid magistritöö koostamise ajal linnvalitsus otsustas koolimaja lammutada, mistõttu töö sihik tuli poole protsessi ajal ümber seada. Asukoht jäi samaks, kuid vana maja asemele oli mõistlik kavandada juba uus struktuur, alates hoone ümbrusest tiigi kaldal, kuni hoone, siselahenduse ja tubadeni välja. Ülesanne muutus oluliselt keerukamaks ja töömahukamaks, kui oli esialgne kava.
Elina kavandas uue hoone endistes gabariitides, säilitades nii hoonestuse struktuuri ja maastaabi Väike-Õismäe siseringis. Säilinud on „astraalne side“ vana hoonega, endisest hoonest tuli kaasa ka mõjutus ratsionaalse ja funktsionaalse arhitektuurikeele kasutamiseks. Erinevate kasutusotstarvetega alasid lahutavad ning aitavad juurde tuua päikesevalgust mitmed sisehoovid.
Modernse arhitektuuri mõjul loodud sise- ja välisruum on universaalseks kasutamiseks igaühele ning mõjub ühtse tervikuna. Töö ainuke puudus ehk ongi personaalsuse ja intiimsuse vähene kohalolu, sisemiste seoste nappus privaatse ja poolavaliku ruumi vahel. Näiteks, kus on kuivav pesu või miks lõppeb privaatne eluruum vanuri toa uksega – need on need küsimused. Samas kui eakate inimeste arusaamad on kinnistunud eelneva elu jooksul minevikus, siis võib oletada, et konservatiivsema ruumi ja vormi käsitlus võib tunduda elanikele hoopis kodusem, kui uue arhitektuuri ootamatused. Aga see on juhendaja hüpotees, mis vajab põhjalikumat analüüsi ja mis tekkis magistritöö eelneval läbivaatamisel.
Lõpetuseks pean ütlema, et Elina on töös väga iseseisev ja sihikindel. Hindan kõrgelt tehtud töö mahtu ja sisu, mis hõlmab kõiki ruumilise terviku osi – linnaehitust, arhitektuuri, sisearhitektuuri ja sisustusdetaile. Teen ettepaneku hinnata Elina Steinpilmi tööd kõrgeima hindega.